Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (TLT)

Hobutrammi 30 aastat

Regulaarne hobutrammi liiklus Tallinnas algas 24. augustil 1888. Esimene ühe rööpapaariga trammiliin kulges Vene turult (Viru väljak) mööda Narva maanteed ja Salongi tänavat (A. Weizenbergi) Kadriorgu. Mõne kuu pärast tehti linnamüüri ava ja pikendati rööbasteed Viru tänavast Vana turuni. Esimestel trammiliinidel kasutati puitrööpaid, mille peale oli kinnitatud raudvits. Rööbastee laius oli pool sülda (1067 mm), mis on jäänud Tallinna trammitee laiuseks tänaseni.

22. septembril 1888 alustati liiklusega liinil Vene turg – Tartu mnt. Esialgu kulges liin Heeringa tänavani (praeguse Keskturuni). 28. märtsil 1901 avati kolmas trammiliin Vene turg – Pärnu maantee, mis kulges mööda Jaani tänavat, üle Peetri platsi (Vabaduse väljak), Roosikrantsi tänavale  ja sealt piki Pärnu maanteed raudteeni.

Hobutrammid liikusid 5-10 minutilise intervalliga. Suvekuudel võis sõidumõnu nautida kell 7-23 ning talvepakasega 8-21. Trammi vagun mahutas 24 sõitjat ja pileti eest küsiti 5 kopikat.

Trammisõit oli populaarne

Hobutramm ehk konka sai tallinlaste seas kiiresti populaarseks. Juba esimesel tegutsemiskuul kasutati kaeramootoriga trammi teenuseid enam kui sada tuhat korda, mis teeb keskmiselt 3400 sõitjat päevas. Kahest hobutrammiliinist osutus tulusamaks Kadrioru liin, mida kasutas aastas üle poole miljoni sõitja.

Linlased nautisid ka hobukonka pakutud ekstreemsusi, hüpates trammile ja sealt maha sõidu ajal. See rahvussport muutus koguni nii populaarseks, et eraldi peatusi tehtigi üksnes laste ja vanurite jaoks. Et taoline trammile kargamine polnud siiski päris ohutu ja hooletud või tujutõstvaid jooke tarvitanud linlased teinekord ka viga said, kinnitab fakt, et 1889. aastal trükiti sõidupiletile õpetus „Hüppa maha sõidu suunas!“. Selle kohta, kui palju manitsusest kasu tõusis ja kas ka edaspidi trammilt hüpates põlvi ning küünarnukke vastu tänavakive marraskile kukuti, statistika puudub.

I maailmasõja alguses rekvireeriti osa trammihobuseid rinde vajaduseks ja trammide liiklus muutus ebaregulaarseks. Sõjal oli ka ootamatu kõrvalmõju. Kuna mobiliseeriti kutsarid ja meeskonduktorid, kes seni omasid töötajaskonnas kindlat ülekaalu, võtsid trammides võimu naised. See tendents osutus pöördumatuks ning kestab tänaseni. Kuid hobutrammi päevad olid loetud, kuna peale tungis uus tehnika, mis pakkus trammile ühest hobujõust märksa tõsisemat mootorit. Hobutramm lõpetas tegevuse 14. novembril 1918.

Kopli tramm

Aastaks 1912 kerkisid seni inimtühjale Kopli poolsaarele Vene-Balti, Bekkeri ja Noblessneri laevatehased ning 1915. aastaks nende kõrvale ligi 15000 elanikuga linnaosa.
Töötajate tehasesse ja tööpäeva lõppedes koju toimetamiseks, otsustasid Vene-Balti ja Bekkeri tehas rajada ühiselt trammiliini, mis esialgsete kavade kohaselt pidi kulgema mööda Kopli, Volta, Soo tänavat ja Mere puiesteed. Linnavalitsusele töösturite plaan aga ei istunud ning liin sai ehitusloa Kopli tänava äärde ning üksnes Telliskivi tänava ristmikuni. Linnaisadel oli selleks ka tõsine põhjus, sest tossates ja sädemeid pildudes oleks  aurutramm võinud ohustada teeäärseid puumaju. Ent vaatamata kitsendustele sai üherajaline möödasõidukohtadega aurutrammiliin valmis, muutudes osaks Kopli tööstuslinnaku igapäevaelust ning hõlbustades liikumist nii tööle kui peale väsitavaid päevatoimetusi kesklinna meelt lahutama.

Trammisõit peale ilmasõda

I Maailmasõda mõjus laastavalt ka Tallinna trammile, kuid raskustest saadi üle ja trammiliiklus algas taas mais 1921, mil Kadrioru liinil alustasid sõitmist konkavagunitest ringi ehitatud bensiinimootoriga trammid. Samal ajal käisid linnavalitsuses arutelud, kuidas saada Tallinna tänavaile liiklema moodsad elektritrammid. Selle tulemuseks oli kolme liini elektrifitseerimine ja kaherajaliseks ehitamine ning Tartu maantee liini pikendamine Lubja peatuseni ja Pärnu maantee liini viimine Tondini.

Elektritrammi võidukäik

Esimese Vene turgu ja Kadrioruga ühendava elektritrammiliini pidulik avamine toimus 28. oktoobril 1925. Liini toitis alajaam pritsimaja õuel Vana-Viru 14. Kahe aasta pärast liikus elektritramm juba ka Tartu maanteel. Elektritrammid valmisid Dvigateli tehases. Neis  oli 25 iste- ja 14 seisukohta. Ühe otsa pilet maksis 10 senti, edasi-tagasi sõit ja ümberistumisega reis 15 senti. Hiljem valmistati elektritrammi vaguneid ka Riigi Sadamatehases ja Ilmarises.

Kadrioru liini piduliku avasõidu tegi kaasa linnapea Anton Uesson, kes oli liinivõrgu arendamise kavale kirjutanud resolutsiooni: „Silmas pidades, et trammiliini võrgu laiendamiseks praegu tarvilisi summasid võimalik saada ei ole, linnavalitsus otsustas: Tänavraudtee komisjonile ette panna trammi arendamiseks esitada kava, mis võimalik teostada trammi enese sissetulekutest, kusjuures laiemaulatuslised kavad tulevad valmistada selleks juhuseks, kui võimalus avaneb laenu saamiseks.“ Etteruttavalt tuleb nentida, et laenu trammiliikluse laiendamiseks linn ei saanud ning leppida tuli piletirahast kogunenud vahenditega. Sellele vaatamata ei jäänud trammiarendus toppama. Juba 4. oktoobril 1925 hakkasid elektritrammid sõitma Vabaduse väljakule. Kuigi linnavolikogu poolt kinnitatud ambitsioonikas plaan, mis toetas elektritrammiliinide lõpuni ehitamist linna oma rahadest, nägi ette trammitee viimist Vabaduse väljakult mööda Toompuiesteed Balti jaama ning Kadriorg –Vabaduse väljak–Balti jaam liini kogu pikkuses elektrifitseerimist, siis rahapuudusel tramm nendel aastatel Balti jaamani siiski ei jõudnud.

Tartu maanteele jõudis elektritramm 22. oktoobril 1927. Alustati kahe Kadrioru liinilt maha võetud elektrivaguniga. Uued trammid saabusid Tartu maanteele alles järgmise aasta veebruaris. Vaguneid telliti arvestusega, et läheb käiku ka Piritale viiv trammiliin, millest kilomeetri jagu rööpaid oli juba maha pandud. Pirita trammiprojekt jäi aga toppama ja rööpad võeti taas üles.

Tallinn hindab trammi

Rahanappusele vaatamata kroonis linnapoolseid pingutusi siiski edu, kui 1936. aasta veebruariks varustati elektriga Tondi liin. Et tolleaegsed linnajuhid trammi kui paljulubavat ühistranspordiliiki hindasid, annab tunnistust Tallinna Linna 1936/1937. a tegevuse ülevaade, kust võib lugeda: „Linna heakorra vahendina liiklemise alal on kahtlemata tramm esmajärgulisim abinõu. Suuremate rahvamasside edasitoimetamisel ei suuda temaga sõiduhinna odavuselt võistelda ükski teine tänavliiklemise vahend.“ 

Bensiinimootoriga trammid

Bensiinimootoritega trammid ilmusid Tallinnas linnapilti 1921. aastal, kui üheksale vanale hobutrammivagunile monteeriti leivavabriku töökojas peale automootorid. Vaguni raam keevitati pikemaks ja sellele kinnitati 20-25 hobujõuline veoautomootor. Rattad pani liikuma kettülekanne. Trammi kiiruseks oli kuni 35 km/h ning kilomeetri läbimiseks kulus bensiini keskmiselt 0,4 liitrit. Valminud üheksa vagunit värviti roheliseks.

Bensiinitrammid hakkasid sõitma Vene turu ja Kadrioru vahel. 1921. aasta juulist pikendati liini Peetri platsi ehk tänase Vabaduse väljakuni, kus oli valminud ringtee ümber toona seal seisnud Peeter I ausamba. Novembrist valmis trammitee pikendus läbi Roosikrantsi tänava piki Pärnu maanteed kuni raudteeni.  1931. aastal tehti osadele bensiinitrammidele põhjalik remont ja need jätkasid sõitmist Kopli liinil.

Mootorvagunite taha haagiti ka järelvagunid, milleks kasutati 1913 valmistatud ASEA tehase konkavaguneid. Sõidus olid nii kinnised kui lahtised vagunitüübid. Kinnised vagunid teenindasid Kopli liini 1951. aastani.

Bensiinitrammide liiklus lõppes Tallinnas 5. novembril 1953, kui Kopli liin linnaga ühendati.

Tramm sõjajärgsetel aastatel

II Maailmasõja eelõhtul oli Tallinna trammiliinide kogupikkus kasvanud 13,4 km-ni, sealhulgas ka elektrifitseerimata Kopli üherealine trammiliin pikkusega 5 km. Käigus olevaist trammidest 20  sõitsid elektriga ja 9 bensiiniga.

Sõja järel algas kibe trammiteede ehitus. 1945. aastal kaotati liininumbrid ning tramm sõitis Tondilt kesklinna kaudu Kadriorgu ja tagasi. 1948. aastal pandi maha trammirööpad Laikmaa tänavale. 1949. aastal lühendati Kadrioru trammiliin Tondi asemel Pärnu maanteeni ja praeguse Kosmose kino juurde tekkis pöördering. 1954 avati ühendus Narva ja Tartu maanteede vahel. 1955 pikendati Tartu maantee liini Lubja tänava kaudu Ülemiste lõppringini.

Ka Koplis tehti suuri tegusid. 1951. aastal ehitati liin kaherajaliseks ning elektrifitseeriti. Novembris 1953 ühendati Kopli piki Põhja ja Mere puiesteid südalinnaga.

Uued Gothad

1954. aastal eraldati Tallinnale Saksa DV Gotha tehase toodangust 30 LOWA T-54 mootor- ja 20 LOWA B-54 järelvagunit, mis jõudsid laevaga Tallinna jaanuaris 1955. Need helepunased, täismetallist kere ja suurte akendega vagunid olid tramminduses täiesti uus sõna. Madalad trepiastmed, suruõhuga avanevad uksed ning lakitud istmed panid linlased vaimustusest ahhetama.

1965-1966 saabusid Tallinna veelgi kaasaegsemad Gotha G-4 liigendtrammid. Gotha G-4 oli kolmest sektsioonist koosnev kummeeritud riidest lõõtsühendustega tõsine linnatramm. Tallinn sai 1964-1967 koguni 50 tolle aja kohta ülimoodsat liigendtrammi.

Märtsis 1973 jõudsid Tallinna Prahast Tatra T4 trammid. 1981. aastani läks 3. ja 4. liinile 60 vagunit. Viimased T-4 koosseisud kadusid linnapildist 2005. aastal.

Tatra KT-4SU trammid jõudsid meile 1981 ja hakkasid sõitma 1. ja 2. liinil, asendades vanu Gotha liigendtramme.

Trammiliiklus saab tuult tiibadesse

Viimasel kümnel aastal on Tallinna trammiliiklus läbinud märkimisväärse uuenemiskuuri. 2014. aastal käivitus 3. ja 4. liini rekonstrueerimistöödega arenguetapp, mille käigus viidi kogu rööbastee betoonalusele. 2017. aasta lõpuks renoveeriti täielikult Kopli rööbastee ning valmis lennujaama viiv haru.

Oluline edasiminek toimus ka trammide osas. 2017 ilmusid tänavaile 20 moodsat CAF trammi. milles on 79 iste- ja 140 seisukohta. Samal ajal ehitati AS-is Ühinenud Depood KT-4 tüüpi trammide baasil kuus eelmise sajandi esimese poole ühissõidukite välisilmet ning interjööri jäljendavat, ent moodsa tehnoloogiaga varustatud retrotrammi, mis teenindavad Tondi – Kadriorg liini. Trammid hakkasid kandma väärikate poliitikute ning ühiskonnategelaste nimesid. Tšehhis renoveeriti 10 KT-6 trammi, lisades neile madalapõhjalise keskosa. Kaks KT-6 trammi uuendati oma jõududega. Nime said need trammid tuntud muusikainimeste järgi.

Täna ootame Vanasadama trammiliini valmimist ja 23 kaasaegse Poolas ehitatava PESA trammi saabumist, mis muudab pealinna trammiliikluse veelgi nooruslikumaks, toimekindlamaks ja mugavusi pakkuvamaks. 135 aastane Tallinna tramm läheb tulevikule vastu täis elujõudu ja teadmist oma vajalikkusest.