Kaeramootorist elektriajamini
1888. aastal alustanud hobutramm pani aluse trammiliikluse arengule, mis jätkus läinud sajandi teisel kümnendil uue, nüüd juba aurujõudu kasutava trammiliini rajamisega.
Kopli tramm
Aastaks 1912 kerkisid seni suhteliselt inimtühjale Kopli poolsaarele Vene-Balti, Bekkeri ja Noblessneri laevatehased ning 1915. aastaks nende kõrvale ligi 15 000 elanikuga linnaosa.
Töötajate tehasesse ja peale tööpäeva koju tagasi toimetamiseks otsustasid Vene-Balti ja Bekkeri tehas rajada ühiselt trammiliini, mis esialgsete kavade kohaselt pidi kulgema mööda Kopli, Volta, Soo tänavat ja Mere puiesteed. Linnavalitsusele töösturite plaan aga ei istunud ning liin sai ehitusloa Kopli tänava äärde ning üksnes Telliskivi tänava ristmikuni. Linnaisadel oli selleks ka tõsine põhjus, sest puumajade vahel tossates ja sädemeid pildudes oleks aurutramm võinud ohustada teeäärseid maju. Ent vaatamata kitsendustele sai üherajaline möödasõidukohtadega aurutrammiliin valmis, muutudes osaks Kopli tööstuslinnaku igapäevaelust ning hõlbustades sealsete elanike liikumist nii tööle kui peale väsitavaid päevatoimetusi kesklinna meelt lahutama.
Trammisõit peale ilmasõda
I maailmasõda mõjus laastavalt ka Tallinna trammile, kuid raskustest saadi üle ja trammiliiklus algas taas mais 1921, kui Kadrioru liinil alustasid sõitmist konkavagunitest ringi ehitatud bensiinimootoriga trammid. Samal ajal käisid linnavalitsuses arutelud, kuidas saada Tallinna tänavaile liiklema moodsad elektritrammid. Selle tulemuseks oli kolme liini elektrifitseerimine ja kaherajaliseks ehitamine ning Tartu maantee liini pikendamine Lubja peatuseni ja Pärnu maantee liini viimine Tondini.
Esimese Vene turgu ja Kadrioruga ühendava elektritrammiliini pidulik avamine toimus 28. oktoobril 1925. Liini toitis alajaam pritsimaja õuel Vana-Viru 14. Kahe aasta pärast liikus elektritramm juba ka Tartu maanteel. Elektritrammi vagunid valmisid Dvigateli tehases. Neis oli 25 iste- ja 14 seisukohta. Ühe otsa pilet maksis 10 senti, edasi-tagasi sõit ja ümberistumisega reis 15 senti. Hiljem valmistati elektritrammi vaguneid ka Riigi Sadamatehases ja Ilmarises.
Elektritrammi võidukäik
Kadrioru liini piduliku avasõidu tegi kaasa linnapea Anton Uesson, kes oli liinivõrgu arendamise kavale kirjutanud resolutsiooni: „Silmas pidades, et trammiliini võrgu laiendamiseks praegu tarvilisi summasid võimalik saada ei ole, linnavalitsus otsustas: Tänavraudtee komisjonile ette panna trammi arendamiseks esitada kava, mis võimalik teostada trammi enese sissetulekutest, kusjuures laiemaulatuslised kavad tulevad valmistada selleks juhuseks, kui võimalus avaneb laenu saamiseks.“ Etteruttavalt tuleb nentida, et laenu trammiliikluse laiendamiseks linn siiski ei saanud ning leppida tuli piletirahast kogunenud vahenditega. Sellele vaatamata ei jäänud trammiarendus lõplikult toppama. Juba 4.oktoobril 1925 hakkasid elektritrammid sõitma Vabaduse väljakule. Kuigi linnavolikogu poolt kinnitatud ambitsioonikas plaan, mis toetas elektritrammiliinide lõpuni ehitamist linna oma rahadest, nägi ette trammitee viimist Vabaduse väljakult mööda Toompuiesteed Balti jaama ning Kadriorg –Vabaduse väljak–Balti jaam liini kogu pikkuses elektrifitseerimist, siis rahapuudusel tramm nendel aastatel Balti jaamani siiski ei jõudnud.
Tartu maanteele jõudis elektritramm 22. oktoobril 1927. Alustati kahe Kadrioru liinilt maha võetud elektrivaguniga. Uued trammid saabusid Tartu maanteele alles järgmise aasta veebruaris. Uusi vaguneid telliti arvestusega, et läheb käiku ka Piritale viiv trammiliin, millest kilomeetri jagu rööpaid oli juba maha pandud. Pirita trammiprojekt jäi aga toppama ja rööpad võeti taas üles.
Tallinn hindab trammi
Rahanappusele vaatamata kroonis linnapoolseid pingutusi siiski edu, kui 1936. aasta veebruariks varustati elektriga Tondi liin. Et tolleaegsed linnajuhid trammi kui paljulubavat ühistranspordiliiki hindasid, annab tunnistust Tallinna Linna 1936/1937. a tegevuse ülevaade, kust võib lugeda: „Linna heakorra vahendina liiklemise alal on kahtlemata tramm esmajärgulisim abinõu. Suuremate rahvamasside edasitoimetamisel ei suuda temaga sõiduhinna odavuselt võistelda ükski teine tänavliiklemise vahend. Trammiliinide võrk on välja arendatud Tallinna kohta peaaegu lõplikult. Majanduslikult õigustatud trammiliinidest võiksid tulevikus tulla kõnesse mõned vähemad liinid, nagu ühendus praeguste liinide võrgu, Balti jaama ja Kopli vahel.“
Käesoleva aastasaja kolmanda kümnendi alguses näeme, et trammi hinnatakse Tallinnas jätkuvalt ning uus käivitanud arenguetapp viib meie trammi sadamasse, just nii nagu ühele tõelisele merelinnale kohane.
