Gerly Saar – naeratusega roolis
Nelja lapse ema, alati naerusuine Gerly Saar alustas bussijuhina 2007. aastal. Toona oli ta 34. naine, kes bussijuhi ametit proovis. Veokorraldusosakonda (edaspidi VKO) juhatanud Raivo Piirsalu mõistis kiirelt, et Gerly näol on tegu tõelise meeskonnamängijaga, kes oli ja on tänagi kõhklemata valmis aitama, kui mõni juht ootamatult graafikust välja langeb. Nii pälvis Gerly kollektiivis hellitava hüüdnime Kullatükk.
Gerly on haruldane ka seetõttu, et võib asendada ükskõik millise bussi juhti, sest päris oma sõidukit tal polegi ning ega ta sellest ka eriti puudust ei tunne, kuna naudib vaheldusrikast tööd.
Lühikese süütenööriga tüüp bussirooli ei sobi.
Sarnaselt teistega polnud ka Gerlyl plaanis bussijuhiks saada. Ta tuli 2005. aastal Tallinna Autobussikoondises toimuvatele C ja CE kategooria kursustele, kus nagu muuseas lisandus ka D kategooria.
Bussijuhi ametile pani teda mõtlema juhtide nappusest tulenev pakkumine, et peale aastast töötamist makstakse kursuse tasu tagasi. Nii ta alustas ja pole tänaseni soovinud lõpetada.
Gerlyl oli juba enne bussirooli asumist suurte autodega kogemus. „Minu isa on rekkajuht ning sama ametit pidas ka vanaisa. Seega polnud suurte masinatega opereerimine mulle võõras,“ tõdes naisjuht rõõmsalt.
Bussijuhi töö juures meeldib talle kõik. Gerly tuleb tööle rõõmuga ja läheb sama rõõmsalt peale lõpetamist koju.
„Mulle meeldib bussiga sõita, liikluses osaleda, lõpp-peatuses töökaaslastega suhelda ja roolis muusikat kuulata. Saan hakkama nii lõõts- kui ka tavabussidega, kuigi tunnistan, et lõõtsaga sõit meeldib mulle rohkem – nii sõita kui tagurdada on sellega lihtsam ja pikkadel bussidel on ka pedaalid margist olenemata pehmemad,“ kommenteeris Gerly.
Bussijuhi ametis peab ta oluliseks rahulikku meelt, sest lühikese süütenööriga on roolis raske.
„Ei tohi iga väiksema asja peale põlema minna ja tuleb osata vigu tunnistada. Muidugi on igasuguseid sõitjaid ning nende hulgas ka põhjendamatult pretensioonikaid. Siis on mõistlik süüdistused ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta,“ soovitas Gerly.
Gaasi ja piduriga tuleb osata ringi käia.
Gerly meenutab halenaljakat juhtumit oma tööaastate algusest, kui Kadaka peatusest bussi astunud naine suundus joonelt bussijuhi kabiini juurde. Tol ajal oli naisjuhte veel vähe ja heitnud pilgu Gerlyle, üllatus pahur reisija ning pomises, et tal on lihtsalt paha tuju ja ta lootis selle rooli taga istuva mehe peal välja elada, aga nüüd on kogu mõnu rikutud.
Gerly Saar teab, et tööd peab armastama, siis saab kõigega hakkama. Ta ei kujuta ettegi, et teeks tööd, mis ei meeldi ning mida tuleb teha üksnes raha pärast. Reisijana sõites on Gerly märganud, kuidas sõidu sujuvus oleneb sellest, kes rooli taga istub.
„Mõne juhiga ei tahaks üldse sõita, olen lausa järgmist bussi valmis ootama või jalgsi minema. Teiste puhul on bussisõit jällegi puhas lust! Vahe on suur – üks nagu veaks kruusa, teine on sündinud inimesi sõidutama. Gaas põhja, pidur põhja valemi järgi pole võimalik linnaliini nii sõita, et inimesed sinuga rahule jääksid,“ on naisjuht kindel.
Gerly ei tunne igavust.
Tööst vabal ajal on Gerlyl mitmeid tegevusi. Oma aja võtavad lapsed, kellest kolm on küll juba täiskasvanud, kuid pesamuna nõuab palju hoolt. Talle meeldib torte ja kooke valmistada ning ülepäeviti käib ta kümne-kaheteist kilomeetristel jalutuskäikudel. Lisaks meeldib talle lugeda ja looduses fotosid teha. Töökas naine ei jää hätta ka maal toimetamise ja korteris remondi tegemisega.
Linnatranspordis töötamisel leiab Gerly mitmeid plusse. „Näiteks korralik ja stabiilne palk, normaalsed töögraafikud ja hea seltskond on peamised põhjused, miks selles ametis juba üle dekaadi olen tegutsenud. TLT-s hinnatakse töötaja panust, mis on samuti väga tähtis,“ kommenteeris Gerly.
Ta näeb end TLT-ga seotuna ka edaspidi, kuna naudib oma tööd. Teatud muudatuse on toonud kaasa see, et Gerly asjatundlikkust ja võimekust hinnates on ettevõte edutanud ta VKO asejuhatajaks, lisaks tegutseb ta töökeskkonna nõukogu esimehena. Ent kõigi väljakutsega tuleb Gerly toime ikka naeratusega huulil.
